Long time, no see

No terekes, suutsin ikka ära oodata, millal see tobe aeglane nett end valmis mõtles. Kaua pole siia enam midagi kirjutanud... Elu on normaalne. Nüüdseks töötame Kikuga juba koos ühes kohas. Rannas ja terrassil. Vahetame töökohti, aga töö on iga päev ja ühtegi puhkepäeva ei ole. Kui me küsisime, et kas puhkepäevi võiks ka kuhugi sisse pista, siis öeldi, et teie olete ju noored ja peategi töötama:D No see selleks. Küll me vaatame kaua me jaksame ja kaua mõtet seal tööd teha on:)
Boss on meil hull ja mitte jutumärkides vaid kohe kõik kohalikud kutsuvadki teda hulluks. Tegelt on ta hea südamega naine, kes on liiga emotsioonikas ja tormakas. Ärivaist on tal feng sui (kuidas iganes seda ka kirjutatakse). Kui kliendid ei käi, siis tõstame mööbli ümber ja küll kliendid tulevad:D
Rannas käivad meil igasugused inimesed. Eriti vahva on kui vahepeal juhtub ka mõni Eesti paar. Siis on küll silmad suures, et mis teie siin teete ja miks te muga eesti keeles räägite. Põhilised kliendid on hollandlased. Neid on tõesti kõik kohad täis. Mulle on meelde jäänud ka vahvad Inglise tüdrukud, kes ikka truult meie rannas käivad ja noor Poola paar, kes on mõnusalt jutukad. Loomulikult ei puudu ka need inimesed, kes ei ole alati kõige meeldivamad. Täna võtsid Vene naised end täiesti paljaks ranna. Seda siin teha ei tohi, võib vangi sattuda. Ja sel ajal oli just politsei ka...Küll oli kära selle ümber nendel Kreeka meestel. Mis naistel ikka muud üle jäi, kui püksikud vaikselt jalga tõmmata:)
Jalgratastega sõitmine läheb aina kergemalt. Vahepeal ainult tagumik protesteerib ja ei taha sadulasse istuda.
Ah jaa, meie landlord Jorgos (Jorgoseid on siin kõik kohad täis) teeb endale piloodilube, äkki toob meid ka tagasi Eestisse pärast:P:D
Ja oii küll siin on alles erilisi putukaid....Dziiiisaaas. Eile hommikul kukus üks prussakast 3 korda suurem elukas mul rannavihmavarju alt välja....ÕÕÕÕÕÕÕÕ...Väga jube. Ja täna hommikul ei viitsinud Kristin vetsu aknast sisse tulnud samasugust putukat välja visata ja jättis selle mulle. Kui ma teda siis kühvli peale üritasin saada, arvates, et ta oli surnud, ärkas ta ellu. Siis hakkas tagaajamine ja lõpuks tema kaotas. Aga päris kole oli!!! Ja lindudega neil siin ka vedanud ei ole. Isegi varese kraaksumine on parem kui see, mida siinsed linnud lauluks peavad:D!
Aga elu on seiklust ja meie osad sellest.
Järgmise kohtumiseni! Kõike kõige paremat!!!
Muah!